Kuu: november 2016

autor: Aare Luup

Taoliste inimestega suhtlemine vajab harjumist. Ning teatud eluhoiakut. Mäletan seda, kuidas me ligi 20 aastat tagasi ristiinimestena ja sotsiaaltöö tudengitena kolmekesi veetsime kuus nädalat praktikal Sõmera hooldekodus Saaremaal. Muude hulgas oli seal üks ruum „poistega“, nagu neid nimetati. Noored mehed lamasid seal voodites, jäsemed sünnist peale kõikvõimalikul tavainimese jaoks õudsel moel deformeerunud. Kõnevõimetud. Nad suutsid ainult teha artikuleerimata häälitsusi. Neil oli raske kontrollida oma liigutusi ja miimikat ja iialgi ei saanud nad omal jalal kuhugi kõndida. Kui lugesime neile ette piiblisalme, tundsid nad need ära ning näitasid meile kristlikke materjale oma öökapist, mille mõned eelnevad usukuulutajad olid nendele toonud. Mõistsime ehmatusega, et moondunud kehas on ilmselt peidus normintellekt – nad tajusid seda maailma üsna sarnaselt täiesti tavaliste inimestega. Neid oli raske vaadata, kuid me panime neile õueriided selga ja upitasime ratastoolidesse ning viisime nad õue jalutama – nii harva, kui nad seda said, sest ka selle hooldekodu personal oli tööga koormatud.

Neid õues ringi jalutades aga valdas meid äkki paradoksaalsel kombel rõõmus eufooria. Elasime kaasa „poiste“ heameelele ja õnnele, kes nägid üle pika aja puid, taevast, ja kaugemat ümbrust. Said tunda karget sügisõhku oma näol. Selles meeleolus ei saanud olla muud kui tingimusteta armastus nende „poiste“ vastu – keegi neist ei pidanud iial jõudma Euroopa rikkamate ja ilusamate hulka. Keegi neist ei saanudki elades olla kuidagi „parem“ kui nad sel hetkel olid. Seega said nii nemad kui meie võtta elu ja neid endid just sellistena nagu nad on – ning tunda rõõmu puhtalt juba selle tõttu, et elu antud ja hing sees. Nemad osutasid meile teene, mitte meie neile. Nad olid seal hooldekodus olemas ja meie eluteele seatud selleks, et me saaks neile teene osutada neid jalutama viies ja nendega aega veetes. Tavalistele inimestele pole meil iial võimalik taolist teenet osutada. Meie tasuks oli see rõõmujoovastuse aeg ning võimalus näha elu hoopis teise nurga alt. Kas oleme mõelnud sellele, et kui kõrvaldaksime endi juurest kõik abivajajad, siis oleksime ühtlasi suutnud kõrvaldada ka Kristuse, kes end neid abivajajais peidab? 

Loe artiklit:

allikas: ajakiri “Kirik & Teoloogia”

Elu pärast insulti. Märkmeid põrgu eeskojast. Mis juhtub voodihaigetega, on juba sealpoolsus, aga hooldajate elu on siin ja praegu.

Abist rääkides. Minu tähelepanekute järgi algab ja ka lõppeb filantroopiline puhang küsimusega: „Kas keegi ikka annab talle süüa ja juua?” See oli põhiküsimuseks ka siis, kui Annleena suutis veel ise võtta toitu, mis oli talle pandud voodi kõrvale lauakesele. Siin avaldub inimpsüühika üks tahk: tegeleme meeldivaga, toiduga. Mitte järgnevaga. On võimalik saada hooldusõde, kes tuleb paar korda nädalas, et anda süüa ja kohendada patja. Kuid ta ei tegele sellega, mis juhtub seedeprotsessi lõppedes. Kui Annleena veel suutiski ise süüa, siis kempsus ta ei käinud. Ta tegi kõik endale alla.

Tütar tuleb õhtul koju. Pikk päev on seljataga: klassijuhatajatund, ainetunnid, kohtumine lapsevanematega (nimetatakse arenguvestluseks), kooli kanduvate moodsate ühiskondlike probleemide lahendamine – lapsed on üha tundlikumad, kapriissemad, nõuavad suuremat tähelepanu, kasvavad kärgperedes, kus keegi ei saa enam aru, kes lapse eest vastutab… Ja kotis on tüse pakk kontrolltöid, mis tuleb järgmiseks päevaks parandada. Kuid enne seda ema hooldamine.

Emal juhtub aeg-ajalt mikroinsulte. Inimese loomus muutub selle tulemusena järsult ja ootamatult. Nüüd on tal komme käega katsuda, kas tal on mähkmetes midagi. Tütar siseneb ema tuppa ja näeb, et kogu maailm, mis ema ümbritseb, on sitaga koos. Nägu, öösärk, padi, linad, tekk, laud, voodi. Kõik on täis pruuni haisvat löga. Tütar hakkab suure häälega nutma.

Loe tervet artiklit siit:

allikas: ekspress.delfi.ee